Täna soovin teha ülevaate 1999. aastal kirjutatud artiklist nimetusega "Eesti infoühiskonna arenguskava 2020" ning tuua välja praeguseks üht kõige enam ja üht kõige vähem realiseerunud visioonipunkti, mis oli artiklis kirjeldatud.
Kõigepealt räägime kõige enam realiseerunud visioonipunktist, mis on kodanike elu lihtsustamine. Minu meelest, meie (info)ühiskond on piisavalt arenenud, on vaba, ning annab võimalust kasutada igasuguseid teenusi kõigile nii, et inimesed ei peaks andmete lekke pärast muretsema. Selleks on olemas seadus isikuandmete ja privaatsuse kaitse kohta. Lisaks on erinevate teenuste kasutamine Internetis muutunud mitte ainult turvalisemaks, vaid ka palju lihtsamaks. Asjata ei nimetata Eestit digitaalseks riigiks: meie riigis saab paljud (kui mitte kõik) kõige olulisemad toimingud läbi viia ID-kaardi abil ja selleks pole vaja kuhugi minna. Võtke näiteks elektroonilised valimised või oluliste dokumentide allkirjastamine.Kiire ja mugav kõikjalt, kus on Interneti-ühendus.
Kuid kahjuks pole kõik esemed nii arenenud kui ka kodanike elu paremaks muutnud. Näiteks vähenes Eesti ettevõtete tootlikkus, ehkki see kasvas veebisaidi ee.sputniknews.ru andmetel 80% -ni EL-i keskmisest. Vaatamata sellele, langes veel 2019. aastal kodumaise päritoluga kaupade eksport 10% võrra ja 2020. aastal jätkuvalt langes või jäi pandeemia tõttu oma kohal. On märkimisväärne, et sel perioodil vähenes enim mineraalsete toodete (80 miljonit eurot) ja elektriseadmete (22 miljonit eurot) import.Majanduskasv aeglustub, kuna eksporditurud on varasemast nõrgemad ja Eestil on endiselt tööjõupuudus, kuid Eestil on nüüd kõik võimalused nende näitajate parandamiseks, kuid nüüd, kui maailmamajandust raputab viirus, on see väga keeruline rääkida tulevikust.
Comments
Post a Comment